Kodust lahkudes oli hinges väike kõhedus. Emana pole ma oma lastest selle 19 aasta jooksul nii pikalt eemal olnud. Tegelikult pole ma nendeta kodust ära olnud rohkem kui ööpäeva, kui sedagi. Seetõttu käis peast läbi mõte, et äkki tuleb koduigatsus.
Esimene päev – sisseelamine
Esimene päev möödus rahulikult kohanedes. Tutvusime teineteisega ja jagasime natuke ka seda, mis kedagi siia toonud oli. Seltskond oli toetav ja avatud ning inimeste olek lõi turvalise tunde. Ei olnud tunnet, et peaks kuhugi kiirustama või midagi tõestama. Lihtsalt oled ja naudid.
Õhtu lõppes saunaga, kus jäin istudes korraks mõnusalt tukkuma. Päev oli oma töö teinud ja uni saabus õhtul kiiresti. Nipsust oligi käes uus hommik. Liigagi ruttu.
Teine päev – kohtumine iseendaga
Hommik algas mõnusa võimlemise ja mõtete vahetusringiga. Päeva alustasime Kati valmistatud koduse hommikusöögiga.
Ühe loengu käigus joonistasime oma puud. Selle lihtsa harjutuse ajal tulid pinnale tunded, mida olin liiga kaua enda sees hoidnud. Mõistsin, et mõnega neist tuleb päriselt tegelema hakata, et saaksin olla rohkem mina ise.
Päeva jooksul valmistasime saunasoolad ning korjasime loodusest taimi, millest teha leotis, millega saunas end üle kasta. Juba mõte, et kasutad saunas midagi enda valmistatut, muutis kogu kogemuse kuidagi isiklikumaks.
Seltskond oli jätkuvalt toetav, avatud ja rõõmsameelne. Üllatuslikult ei tekkinud ka koduigatsust ning tundsin end siin hästi.
Päeva lõpuks valitses rahulik tunne, justkui oleks midagi enda sees veidi lahti sõlmitud.
Kolmas päev – saun kui õpetaja
Kolmandal päeval süvenesime rohkem saunakultuuri teoreetilisse poolde. Helen rääkis suitsusauna ajaloost ning sellest, millega tuleb arvestada nii selle rajamisel kui ka kasutamisel.
See pani mõtlema, kui palju on saunast tegelikult veel õppida.
Eriti kõnetas mind teadmine, kui palju loodus meile aastaringselt pakub. Mõte, et võiksin kodus ise saunavihtasid soolata ja neid poolvärskena talveni säilitada, tundus korraga väga põnev. Mitte ainult praktilisuse pärast, vaid ka sellepärast, et tegemist on oma kätega loodud asjaga.
Õhtune saun oli taas eriline.
Meiega liitusid uued ägedad kambalised ning ei puudunud ka kosutav jääauk.
Selle päeva saunatamise tegi eriliseks tänulaul, mida enne saunast lahkumist üksteisele laulsime. See lihtne ja siiras hetk puudutas kuidagi väga sügavalt ning jäi pikaks ajaks meelde.
… kas Sa kuuled,
Kuuled kuidas laulan,
… kas Sa kuuled,
Kuuled kuidas laulan?
Laulan Sulle tänuga, et aitad südant avada,
laulan Sulle tänuga, et aitad südant avada.
Neljas päev – rahulik hommik ja tänutunne
Viimasel hommikul ärkasin teistest tunnike varem. Võtsin kohvi ja istusin külamaja ette pingile.
Uusvadas ja Setomaal käib aeg kuidagi teises rütmis. Keegi ei kiirusta ning kõik kulgeb omas tempos. Istudes tundsin, kuidas mõtted ei torma. Lihtsalt olen. Ja isegi kohv maitseb kuidagi paremini.
Peagi hakkas maja elavnema. Sammud, vaiksed hommiku hääled ja kerge sagimine.
Oli aeg end Ärni poole sättida.
Helen koos Pööri ja Päevaga ootasid. Üllatuskülaliseks oli saunanaine Anne, kes juhatas meid lahkesti sauna.
Anne oli sauna detailideni ette valmistanud. Leiliruumi sisse astudes tekkis tunne, nagu siseneks täiesti uude maailma. Kõik oli läbi mõeldud, hoitud ja tähenduslik. Anne hoolitses meie eest suure hoole ja armastusega.
See ei olnud lihtsalt saun. See oli kogemus.
Päeva kokkuvõtteid tehes olid kõigi emotsioonid tugevad ja tänutunne suur. Saun sai selle kogemuse jooksul meie kõigi jaoks täiesti uue tähenduse.
Oli aeg asjad kokku pakkida ja koduteele asuda.
Mõnikord on vaja ära minna, et tagasi tulla natuke teistsugusena.
Tänulikumana. Julgemana.
Aitäh Helenile, Mirkole, Pöörile, Päevale ja kõigile teistele, kes selle kogemuse võimalikuks tegid.
Aprillis näeme jälle. ♡
