Kui vaatan oma elule tagasi läbi saunaprisma, tundub minu saunanaiseks saamise lugu isegi mulle endale üllatav.
Veel kuus aastat tagasi ei olnud mul aimugi, mis koht saun tegelikult on. Milline kullavaramu on meil eestlastena säilinud saunapärimuse ja -teadmiste näol. Saun oli minu jaoks lihtsalt… saun.
Olen kasvanud suuresti Tallinnas, veidi ka Padise alevis. Oma sauna meil kusagil ei olnud. Lapsepõlve saunakogemused piirdusid Tartu maantee linnasaunaga, Raua tänava saunaga ja vahel harva ka Kalma saunaga Kalamajas. Mõnikord sattusin maale ja sain käia ka mõnes ehedas talusaunas, aga ka seal jäi saun minu jaoks pelgalt pesemise kohaks.
Nooruse pöörases möllus muutus saun hoopis seltskondlikuks paigaks. 90ndate hulluses ei lõppenud ükski pidu ilma saunahommikuta – see oli ju ideaalne koht aftekateks. Hiljem, veidi ratsionaalsemal eluperioodil, sai saunast koht, kus arutati tööasju või lõõgastuti pärast pikka päeva. Mõned tähtsad otsused said tehtud just turismitalude ja puhkekeskuste saunalavadel.
Kui mu kaks last kasvasid, muutusid väga oluliseks spaad – seal sai korraga olla koos perega ja leida ka hetke iseendale.
Saunapärimusest meie peres juttu ei olnud. Keerulised nõukogude ajad olid esivanemad mööda ilma laiali pillutanud ja saunad neilt ammu ära võetud. Seepärast oli minu jaoks täiesti ootamatu see, milliseks elupöördeks kujunes minu esimene juhendatud suitsusauna kogemus.
Suitsusaunas olin enne seda käinud vaid korra, lapsepõlves Saaremaal. Teadsin juba siis, et linnainimesed viiakse alati sauna – kummaline komme, mõtlesin, nagu oleksime kohe eriti mustad. Läksime “pesema” ja tulime välja sõna otseses mõttes mustematena kui sisse minnes. See oli täiesti arusaamatu, naljakas ja veidi tottergi. Otsustasin, et see saun pidi lihtsalt katki olema. Lugu unustatud, kuni aastani 2019, mil külastasin Hingefestivali – taas Saaremaal. Festivalil toimus palju erinevaid sündmusi ja ilmselt mingi sisetunde või puhta uudishimu ajel valisin suitsusauna rituaali. Olin esimene kohale jõudnu ja sattusin seetõttu ka esimesena lavale. Rahvast kogunes aina juurde – huvi oli suur. Lõpuks oli saunas kindlasti üle kahekümne inimese ning mina istusin kõige tagumises, kõige kõrgemas nurgas.
Uks pandi kinni. Ruum vajus pimedusse. Kuulsin leili viskamist ja kuumus hakkas tasapisi levima. Siis sain aru, et ma ei teagi tegelikult, mis asi see saunarituaal üldse on – ja enam polnud ka võimalik küsida. Ärevus hakkas kasvama. Pimedus, kuumus, hulk paljaid inimesi kitsas ruumis – see kõik tekitas minus tugeva klaustrofoobia. Süda hakkas kloppima, hingamine muutus raskeks. Ainus, mis mind tagasi hoidis, oli kujutlus, et väljapääsuks peaksin üle kõigi nende inimeste kobama.
Veel hetk – ja oleksin ilmselt paanikas välja tormanud.
Siis tuli päästev mõte: hirmude vabastamine. Olin vahetult enne sauna osalenud selle nimelises töötoas. Hakkasin seal õpitud tehnikaid kasutama. Ei läinud kaua, kui paanika taandus, süda rahunes ja hingamine muutus jälle sügavaks.
Ja äkitselt oli kõik teistmoodi.
Nagu oleks pilt vahetunud. Ruum ei olnud enam pime ega kuum – vaid mõnusalt soe. Inimesed tundusid toetavad ja turvalised. Ma hakkasin nautima.
Siis märkasin, et keha hakkab kummaliselt surisema – algul varbad ja sõrmed, seejärel kogu keha. Ma lihtsalt hingasin edasi… kuni juhtus midagi, mida on sõnadega peaaegu võimatu edasi anda. Need hetked olid unenäolised ja filmilikud. Reaalsus kaotas oma piirid. Kogu kogemus kestis umbes kuus tundi. Kehast väljas olemise hetki oli mitu. Nägin, kuidas stseenid minu ümber vahetusid – kord olin saunas, kord sellest väljas, vaadates oma keha ülevalt, rahulikult murul lebamas, hoituna ja valvatuna. Siis olin taas saunaruumis. Mina olin justkui paigal, aga maailm minu ümber muutus.
Ühel hetkel olid saunas mehed, järgmisel naised, kes lõid šamaani trumme ja laulsid ürgseid regilaule. Mind asetati kadakavanni ning nagu ristiusus õnnistatakse püha veega, õnnistati mind kadaka vee ja suitsuga.
Ja siis tundsin ma seda füüsiliselt – liikumist mööda sünnitusteid. Kuni sündisin, uuesti.
Kui lõpuks saunast välja sain, oli kõik muutunud. Kuidas täpselt – seda ma veel ei teadnud. Istusin seal ilma ühegi mõtteta, teadmata, kes olen, kuhu lähen või kust tulen. See oli nullpunkt. Tühjus. Ja samal ajal teadmine kõigest. Kõigi võimaluste kohalolu.
Tol päeval ei teadnud ma veel, et on olemas amet nimega saunanaine. Et Eestis saab õppida seda elukutset. Et see on väga vana saunakunst, mille tundmine ja hoidmine oli meie esivanematele igapäevane eluosa.
Lugu jätkub siis, kui aeg on küps…
Sinu saunamoor Helen
